English
Deutsch
Ελληνικά
Italiano
PolskiAlateema 2: Mis on plastik?
Käesolevas alapeatükis püüame käsitleda pealkirjaküsimust kahest erinevast vaatenurgast. Esiteks, mis on plastik sõna otseses mõttes, millest plastik koosneb, ja teiseks, mida tähendab plastik inimkonnale siis ja täna?
Plastik on kõnekeelne termin plastide kohta, mida muidu nimetatakse polümeerideks. Nende peamised komponendid on sünteetilised, looduslikud või modifitseeritud polümeerid.
Kreeka sõna polymeres tähendab mitmest osast koosnevat. Polümeerplastid koosnevad nn mers (meri/μέρη=osad) – need sama ühendi väikesed molekulid reageerivad omavahel, moodustades ühendi, mille molekulmass on suurem ning keemilised ja füüsikalised omadused erinevad selle koostisosa omadustest, st polümeeri (allikas).
Looduslikke polümeere (biopolümeere) toodavad elusorganismid. Nende hulka kuuluvad tselluloos, kumm ja kitiin, millest lülijalgsed ehitavad oma skeleti. Sünteetilised polümeerid on inimese leiutis ja need on mitte ainult plastide, vaid ka liimide, värvide ja lakkide peamised ehitusmaterjalid. Sünteetilised polümeerid, nagu plastid, tekivad fossiilsetest kütustest, nagu kivisüsi, gaas ja nafta, mis moodustusid geoloogilises minevikus surnud organismide jäänustest. Kolmas rühm on modifitseeritud polümeerid, mis on kunstlikult modifitseeritud looduslikud polümeerid (OECD: 2022, allikas).
Murettekitavate prognooside kohaselt on 2050. aastaks meie ookeanides rohkem plasti kui kala (allikas). Isegi kui me võtame meetmeid, tekib 2040. aastal eeldatavasti 710 miljonit tonni plastijäätmeid (allikas).
Nüüd vaatleme selle tähtsust ja kohta inimkultuuris. Plastik on muutunud äraviskamise sünonüümiks. Selle kõneka sümboliks materiaalses kultuuris võime pidada kilekotti meie pattude esindajaks looduse vastu (allikas). Kahjuks unustame, milline fantastiline leiutis kilekott tegelikult on: veekindel,
korduvkasutatav, kerge kott, mis suudab kanda rohkem kui 1000 korda oma kaalu ja mida saab ikka veel nii väikseks kokku voltida, et see mahub taskusse (Freinkel, 2011, allikas).
Kilekoti leiutaja oli Sten Gustav Thulin, Rootsi insener, kes mõtles välja ja patenteeris oma leiutise 1959. aastal keskkonnaalastel põhjustel. Kuni selle ajani põhjustas paberkottide laialdane kasutamine metsade hävitamist ja kilekotid olid ideaalne alternatiiv – tingimusel, et neid kasutati mitu aastat uuesti.
Kuijpersi sõnul (allikas) on kaks võimalust asju mõista: tehnilise või kultuurilise analüüsi kaudu. Tehniline analüüs, mida teadlased nimetavad olelusringi hindamiseks (LCA), määrab kindlaks, millest ja kui palju asju tehakse, kui palju energiat ja heitkoguseid kulub toote valmistamiseks, transpordiks, kasutamiseks, ringlussevõtuks või hävitamiseks. Kultuuriline analüüs seevastu vaatab, mida me asjadega teeme ja mida need meile tähendavad. Esemetel võib olla ka kultuuriline biograafia – kirjutamata kultuurireeglid, mis määravad, kuidas me teatud esemeid käsitleme. Kas olete kunagi mõelnud, miks mõned esemed – näiteks abielusõrmus või kuulsa kunstniku instrument – kannavad tohutut tähendust, samas kui teistele ei pööra me peaaegu mingit tähelepanu? Kilekoti ja peaaegu iga lihtsa plastpakendi kultuuribiograafia on õrn. Sellel ei ole mingit väärtust – ei kaubanduslikku ega biograafilist.