Üksus 2: Ökomärgistuse tulevik

Alates 1970ndate aastate lõpust on tootemärgistuse tähtsus nende riiklike poliitikate puhul, mille eesmärk on parandada tarbekaupade ohutust, keskkonnatõhusust ja kvaliteeti, järk-järgult kasvanud (Iraldo et all., 2020). Nõuetekohase teabe andmine kliendile võimaldab teha parima ostuotsuse. 1980ndate aastate alguses ilmusid üha enam märgiseid ja muid logosid, mida kasutatakse ära toote eeldatava keskkonnakvaliteedi rõhutamiseks. Eraõiguslike “roheliste märgiste” levik tõi poliitikakujundajad mõistma esiteks selliste märgiste potentsiaali ühishuvide eesmärkide saavutamisel ja teiseks vajadust anda ökomärgistuse universumile kord ja reeglid (Iraldo jt., 2020). Tänu sellele pidevale kasvule on paljud riigid hakanud kavandama oma riiklikku ökomärgistuse programmi[1] , et vastata tarbijate vajadusele selguse järele ja suunata neid õige tee poole, mida järgida plastide säästvaks ringlussevõtuks.

Nende ökomärgistuse programmide (näiteks vanematest programmidest Blauer Engel, Nordic Swan, ELi ökomärgis kuni uuemate ökomärgistuse süsteemideni, mis on vastu võetud tärkava majandusega riikides, nagu näiteks India keskkonnasõbralike toodete sertifitseerimine) eesmärk on anda kõigile usaldusväärset teavet ja need on loodud selleks, et julgustada ettevõtteid oma tooteid keskkonna seisukohast (eelkõige tehnoloogiliste uuenduste kaudu) täiustama. Kõigi ökomärgistuse programmide raames võib teatavatele keskkonnakriteeriumidele vastavatele toodetele anda märgise, mis näitab nende paremat keskkonnasäästlikkust (Iraldo et al., 2020).  Hoolimata valitsuste ja teiste jõupingutustest on ökomärgised seisnud silmitsi arvukate probleemide ja raskustega, et tagada ja saavutada soovitud keskkonnasäästlikkus. Ökomärgistuse peamistest võimetest, mida vaidlustatakse, on üks, kas need suudavad tõesti muuta tarbimis- ja tootmisviise. Kas ökomärgiseid kasutavad praegu ettevõtted, kes on need saanud, vahendina, mis aitab parandada oma keskkonnategevuse tulemuslikkust? Kas need ettevõtted kasutavad ökomärgiseid tõhusalt turundusvahendina? (Iraldo et al., 2020).

Konkurentsivõime ja majanduslik kasu võivad olla tõhusaks ajendiks ökomärgise kasutuselevõtuks, kuid paljudel juhtudel ei ole probleemiks ainult ökomärgise teadvustamine. Allpool on loetletud mõned näited ökomärgiste kohta:

Austria toodete ökomärgis (Österreichisches Umweltzeichen)

[1] Alates 1980ndate keskpaigast on mitmed riigid kehtestanud riiklikud ökomärgistuse programmid, mis on samuti vastuseks tarbijate ja ettevõtjate vajadusele selguse ja kindluse järele, kes seisavad silmitsi segadusega, mida tekitab üha suurenev eramärkide paljusus.

Austria ökomärgis loodi föderaalse keskkonnaministeeriumi algatusel 1990. aastal. See märgis annab üldsusele teavet tarbekaupade keskkonnamõju kohta, mis tuleneb nende tootmisest, kasutamisest ja kõrvaldamisest, ning juhib tarbijate tähelepanu alternatiivsetele keskkonnasõbralikele toodetele.

Kriteeriumid:

Tooted ja/või teenused, mille kohta on koostatud suunised, läbivad tervikliku hindamise. Seejuures ei registreerita mitte ainult toote või teenuse kasutamise keskkonnamõju, vaid ka tootmisprotsessi, kõrvaldamist, kvaliteeti ja kasutuskõlblikkust (“elutsükkel”). Toodete keskkonnasõbralikkuse hindamise aluseks võib pidada järgmisi punkte:

• Tooraine ja energia tarbimine
• Koostisosade toksilisus
• Heitkogused (nt heitgaasid, heitveed, müra)
• Kõrvaldamine/ringlussevõtt (jäätmed, ringlussevõtuks sobivus)
• Pakend
• Jaotus ja transport (vastavalt vajadusele)

Kvaliteet, ohutus, pikaealisus, remondikõlblikkus. Peale selle võime nüüd meenutada eelnevalt arutatud Põhjamaade Luikede ökomärgist.

Põhjamaade luikede ökomärgis[1] on üks maailma kõige rangemaid keskkonnasertifikaate ja seega võimas vahend tootjatele ja kaubamärgiomanikele. See pakub:

-Retsept, kuidas vähendada kaupade tootmisest ja tarbimisest tulenevat keskkonnamõju.

-Usaldusväärne, kolmanda osapoole poolt sertifitseeritud juhis oma tarbijatele ja professionaalsetele ostjatele, et valida kaupu ja teenuseid, mis kuuluvad keskkonna seisukohalt parimate hulka.

Põhjamaade ökomärgis “Põhjamaade luik” loodi 1989. aastal Põhjamaade Ministrite Nõukogu poolt vabatahtliku ökomärgise süsteemina Põhjamaade Taanis, Soomes, Islandil, Norras ja Rootsis.

Eesmärk oli võimaldada tarbijatel ja professionaalsetel ostjatel valida keskkonna seisukohalt parimaid kaupu ja teenuseid, andes ettevõtetele tõhusa vahendi, mis aitab neil arendada säästvamaid tooteid ja teenuseid.

“Luikede efekt”:

Kuna eri valdkondade eesrindlikud ettevõtted on soovinud võtta juhtrolli jätkusuutlikuma maailma suunas liikumisel, on nüüd võimalik saada Põhjamaade Luikede ökomärgise sertifikaat 56 erinevas tootevaldkonnas, mis hõlmab enam kui 200 erinevat tootetüüpi.

Põhjamaade Luikede ökomärgise saamise protsess on raske ja pikk ning seetõttu õnnestub see ainult kõige kompromissitumate ettevõtete puhul. Kuid sellega näitavad need ettevõtted teistele teed, kuidas seda teha; need ökomärgisega ettevõtted sillutavad teed teistele, kes järgnevad.

Põhjamaade Ministrite Nõukogu visiooni, mille kohaselt “Põhjamaade piirkond on maailma kõige jätkusuutlikum ja integreeritum piirkond”, me nimetame “luikedefektiks”. Täna müüakse Põhjamaades üle 25 000 Põhjamaade Luikede ökomärgisega toote ja teenuse ning ülejäänud maailm küsib neid .[2]

[1] https://www.nordic-swan-ecolabel.org/official-nordic-ecolabel/

[2] Huvitavat teavet märgistamise kohta võib leida ka siit: https://www.canada.ca/en/environment-climate-change/services/canadian-environmental-protection-act-registry/recycled-content-labelling-rules-plastics.html#toc30.