Alateema 3: Plastitüübid – millised on ohutud ja milliseid tuleks vältida?

Ringlussevõtu abil on võimalik muuta jäätmed põhimaterjaliks, nii et seda tüüpi jäätmete käitlemiseks ei ole enam vaja kolmandat osapoolt. Lisaks väheneb tootmiseks vajaliku lähtematerjali kogus.

Lisaks sellele on võimalik vähendada plastijäätmete ringlussevõtuks vajalikku energiat, kui plastijäätmeid kogutakse eraldi nende tekkekohas.

Nende plastide ringlussevõtuks tuleb need kõigepealt eraldada. Kõik plastid ei ole ühesugused. On olemas erinevaid liike, millel kõigil on erinevad omadused ja kasutusalad. Sõltuvalt tüübist saab neid ka erinevalt ringlusse võtta. Tooted koosnevad aga sageli eri tüüpi plastide segust.

Erinevate plastitüüpide ja nende ringlussevõtu koodide mõistmine aitab teil teha teadlikke otsuseid plasttoodete nõuetekohase ringlussevõtu kohta.

Üks levinud plastitüüp on polüetüleentereftalaat (PET), mida kasutatakse plastpudelites ja toidupakendites. PET on tavaliselt märgistatud ringlussevõtu koodiga “01 PET” ja seda võetakse laialdaselt ringlussevõtuks vastu. Plastpudelites kasutatav PET eraldab aga vedelat atseetaldehüüdi, mis on inimesele kahjulik.

Teine tüüp on polüetüleen (PE), mida kasutatakse piimakannudes, pesupudelites ja kilekottides. PE on märgistatud ringlussevõtu koodiga 04 PE-LD (madala tihedusega polüetüleen) või 02 PE-HD (kõrge tihedusega polüetüleen) ja seda kasutatakse sageli ühekordseks kasutamiseks mõeldud pakendites.

Muude plastide hulka kuuluvad polüvinüülkloriid (03 PVC), mida on väga raske ringlusse võtta, polüpropüleen (05 PP) ja polüstüreen (06 PS) (Global2000).

Joonis 2. Plastide ringlussevõtu koodid (Global2000).

Joonis 3. Plastist ringristmik (Plastic Atlas, 2020)

Nende plastide ringlussevõtu koodid on erinevad ja neid võib sõltuvalt kohalikest ringlussevõtuprogrammidest ringlussevõtuks laialdaselt vastu võtta või mitte. Oluline on kontrollida oma kohalikku ringlussevõtuasutust, et mõista, millist tüüpi plastid on teie piirkonnas vastuvõetavad, et edendada vastutustundlikku plastide ringlussevõttu ja vähendada plastijäätmete saastamist.

Tuleb arvestada, et tavaliselt ei ole taaskasutatud plastide kvaliteet sama, mis originaalmaterjalil. Selle põhjuseks on asjaolu, et plastid lagunevad järk-järgult termiliselt, kuna süstimise ja ekstrusiooni käigus tõuseb temperatuur märkimisväärselt. Seetõttu on mugav kasutada seda taaskasutatud plastikut segatuna algse plastiga, et saavutada originaalosadega samad või väga sarnased omadused. Sõltuvalt plasti tüübist võib korduvkasutatava materjali osakaal olla suurem või väiksem.

Plastikjäätmete ringlussevõtuks või energia taaskasutamiseks on mitmeid meetodeid. Mehaaniline ringlussevõtt on levinud meetod, mille puhul plastijäätmed kogutakse, sorteeritakse, puhastatakse ja sulatatakse, et neid saaks kasutada toorainena uute plasttoodete valmistamiseks. Teine meetod on keemiline ringlussevõtt, mille puhul plastijäätmed lagundatakse keemilisteks komponentideks, et luua uusi plaste või muid materjale. Selle meetodi abil on võimalik ringlusse võtta laiemat hulka plastmassid, sealhulgas need, mida on raske mehaaniliselt ringlusse võtta, näiteks segaplastid või mitmekihilised pakendid (Barrett, 2020).

Võimalus on ka energia taaskasutamine, mille puhul plastijäätmed põletatakse jäätmeenergia rajatistes elektri või soojuse tootmiseks. Oluline on siiski märkida, et seda meetodit tuleks kasutada viimase võimalusena pärast kõiki teisi ringlussevõtu võimalusi, kuna see toob kaasa kasvuhoonegaaside eraldumise. Lisaks on plastijäätmete säästva käitlemise viisidena üha enam populaarsust kogumas sellised meetodid nagu upcycling, mille puhul plastijäätmed muudetakse uuteks toodeteks, ja plastitarbimise vähendamine jäätmetekke vähendamise strateegiate abil (WU, 2021).

Siiski ei ole kogu plastik taaskasutatav – või seda ei võeta ringlusse; mingil hetkel lõpeb ringlussevõtt.

Suletud ringlussevõtt on võimalik mõnede plastide, eriti PET-pudelite puhul, kuid see ei ole reegel. Ringlussevõtt on sageli “allakasutamine”: Näiteks ühekordselt kasutatavatest PET-pudelitest ei tehta uusi pudeleid, vaid tekstiilitööstuses kasutatavaid kiude, mida ei saa uuesti ringlusse võtta. Enamasti kasutatavad plastitüübid PE ja PP, st polüolefiinid, kaotavad iga töötlemisega oma kvaliteeti.

Selleks, et ringlussevõtt oleks võimalikult tõhus, on vaja puhast ja saastamata plasti. Mustaks värvitud pesupudelit või šampoonipudelit, mis on täielikult ümbritsetud õhukese trükitud kilega, saab ringlusse võtta ainult raskesti või üldse mitte. Seetõttu on oluline arvestada ringlussevõetavusega juba projekteerimise etapis (allikas).

Plastide ringlussevõtu määra suurendamiseks on vaja uut lähenemisviisi, mis ühendab teadusuuringud, tehnoloogilised edusammud ja käitumise muutused nii ühiskonnas kui ka üksikisikutel.

Euroopas on viimastel aastatel tehtud märkimisväärseid edusamme: 2020. aastal võetakse hinnanguliselt 46% plastpakendijäätmetest ringlusse (Plastics Europe, 2022).  Siiski on jätkuvalt probleeme, sest suur osa plastijäätmetest põletatakse endiselt, ladestatakse prügilatesse või satub keskkonda, mis põhjustab reostust ja keskkonnaseisundi halvenemist. Uued “rohelise plasti” liigid, mis on biolagunevad, tunduvad paljutõotavad, kuid nende lagunemisaja lühendamiseks on vaja täiendavaid teadusuuringuid ja arendustegevust (Euroopa Parlament, 2023).

Lisaks sellele võib teadlikkuse ja arusaamise edendamine plasti ringlussevõtu edendamine noorukite ja laiema elanikkonna seas koos poliitiliste otsustega, nagu näiteks tootjavastutus ja ringmajandusstrateegiad, luua parema keskkonna, et suurendada Euroopas ringlussevõetava plasti kogust.

Kuna üldsuse teadlikkus plasti kasutamisega seotud probleemidest kasvab ja üha enam inimesi hoidub selle kasutamisest täielikult, tunnistavad ettevõtted ja korporatsioonid vajadust kohandada oma turundusstrateegiaid plasti sisaldavate toodete osas. Saksamaa tarbijaorganisatsioonide liidu uuringu kohaselt peab enamik Saksamaal elavatest inimestest plastpakendijäätmete vähendamist “väga oluliseks” (Verbraucherzentrale Bundesverband, 2018).

Kuna ettevõtted aga jälgivad seda avalikku suundumust, kasutavad nad seda ära, müües plasttooted, mida reklaamitakse kui “ringlussevõetud” või “ookeaniplastikast” valmistatud tooteid. Sellistel juhtudel puuduvad toodetel sageli märgised, mis näitavad, kui palju plasti on ringlusse võetud.

Mõiste “ookeaniplastik” (või ookeaniplastik, OBP) viitab toodetele, mis sisaldavad ookeanist välja püütud ringlussevõetud plasti. Klientidele antakse mõista, et plastik pärineb otse ookeanist. Ometi ei saa avameres ujuvaid plastijäätmeid sageli nende lagunenud seisundi tõttu ringlusse võtta. Selle asemel kogutakse enamik “ookeaniplastikut” rannikutest ja rannast, mida ettevõtted mainivad oma reklaamis harva. Lisaks puudub enamikus õigusaktides mõiste “ookeaniplastik” täpne määratlus, mis tähendab, et tootjad võivad vabalt märgistada mis tahes toodet kui “ookeanist ringlusse võetud”, kuigi ainult osa sellest on ringlusse võetud (Schulz, 2020).

Vaatamata ilmsele “ookeaniplastikut” ümbritsevale rohelisele pesemisele, võivad selle märgisega tooted olla siiski parem valik kui “tavaline plast” (Schulz, 2020).